Päikeseline pärastlõuna Pühajärve restoranis
Möödunud laupäeva päikeselisele päevale Pühajärve ääres pani äärmiselt maitsva punkti Pühajärve restoran (GMP Clubhotel Pühajärve restoran). Ja ausalt öeldes ei saa ma aru, miks ma juba varem seal käinud ei ole, sest olgem ausad- sellesse kanti satun nii talvel kui ka suvel. Aga no parem hilja kui mitte kunagi :)
Ega see tegelikult ei olnudki selline planeeritud külastus, vaid pigem uitmõte- peale päeva liival ja ujudes otsustasime sõbranna ja lastega, et tahaks valge inimese kombel toitu nautida ja seadsimegi sammud trepist üles restorani terrassile.
Ma ei teagi nüüd, mida kõigepealt kiita. Alustuseks oli meie teenindaja lihtsalt supersõbralik ja tore, sellise teeninduse osaks saab harva. Üldse kõik teenindajad olid naeratavad ja see oli nii värskendav. Nii, et kui mõni neist, kes laupäeval tööl oli, peaks juhuslikult seda blogi lugema, siis veelkord suur tänu ülimeeldiva teeninduse eest. No valgete inimestena me end ka tundsime, sest lumivalgete laudlinadega terrass oli ilus- kohe silm puhkas, kusjuures meist lina valgeks jäigi, sest imekombel jõudsid ka lastel kõik suutäied kenasti suhu :)
Mulle meeldis väga restorani lihtne väljapeetud sisekujundus- eraldi plusspunktid lähevad armsale seinamosaiigile ja ülilahedale puumustriga vaipkattele. Kuna mulle väga triibuline meeldib, siis loomulikult meeldisid triibulised diivanid ka!
Loomulikult ei maitsnud me tervet menüüd, aga see osa, mida maitsesime oli küll hää! Ehk siis Caesari salat kanaga ja kanapasta kergelt vürtsikas kastmes viisid keele alla. Ja eraldi veel tahaks välja tuua mõnusalt maitsestatud või- roseepipra mekk meeldis mulle väga. Oh ja siis veel soojad kuklid!
Magusaks proovisin brüleekreemi ja kõrvale jõin maitsvat latte kohvi. Kiidusõnad taaskord- mõnus tihe kreem vaniljetäpikestega ja parajalt paks krõbe karamellikiht, kõrvale veel meloni- mündi salat. Täiuslik lõpetus söömaaajale.
Väiksemad restoranikülastajad uurisid asjatundlikult menüüd, aga kahjuks Sander ei leidnudki oma suurt lemmikut kartulipüreed ja leppis seekord kanapastaga.
Ega see tegelikult ei olnudki selline planeeritud külastus, vaid pigem uitmõte- peale päeva liival ja ujudes otsustasime sõbranna ja lastega, et tahaks valge inimese kombel toitu nautida ja seadsimegi sammud trepist üles restorani terrassile.
Ma ei teagi nüüd, mida kõigepealt kiita. Alustuseks oli meie teenindaja lihtsalt supersõbralik ja tore, sellise teeninduse osaks saab harva. Üldse kõik teenindajad olid naeratavad ja see oli nii värskendav. Nii, et kui mõni neist, kes laupäeval tööl oli, peaks juhuslikult seda blogi lugema, siis veelkord suur tänu ülimeeldiva teeninduse eest. No valgete inimestena me end ka tundsime, sest lumivalgete laudlinadega terrass oli ilus- kohe silm puhkas, kusjuures meist lina valgeks jäigi, sest imekombel jõudsid ka lastel kõik suutäied kenasti suhu :)
Mulle meeldis väga restorani lihtne väljapeetud sisekujundus- eraldi plusspunktid lähevad armsale seinamosaiigile ja ülilahedale puumustriga vaipkattele. Kuna mulle väga triibuline meeldib, siis loomulikult meeldisid triibulised diivanid ka!
Loomulikult ei maitsnud me tervet menüüd, aga see osa, mida maitsesime oli küll hää! Ehk siis Caesari salat kanaga ja kanapasta kergelt vürtsikas kastmes viisid keele alla. Ja eraldi veel tahaks välja tuua mõnusalt maitsestatud või- roseepipra mekk meeldis mulle väga. Oh ja siis veel soojad kuklid!
Magusaks proovisin brüleekreemi ja kõrvale jõin maitsvat latte kohvi. Kiidusõnad taaskord- mõnus tihe kreem vaniljetäpikestega ja parajalt paks krõbe karamellikiht, kõrvale veel meloni- mündi salat. Täiuslik lõpetus söömaaajale.
Väiksemad restoranikülastajad uurisid asjatundlikult menüüd, aga kahjuks Sander ei leidnudki oma suurt lemmikut kartulipüreed ja leppis seekord kanapastaga.
Kommentaarid